Sellel suvel, olles viimase ülikooli aasta eel otsustasin kandideerida BESTi suvekursusele, kuna teadsin, et see on minu viimane võimalus saada osa kõige paremast ja meeletumast asjast, mida BEST ültse pakub.
Kursuste nimekirja vaadates teadsin, et ei taha minna kuhugi lähinaabrusesse, kuid kindlaid eelistusi polnud. Pealkirju lugedes jõudsin järeldusele, et tõenäoliselt on mul eeliseid, kui valin kursuse, mis haakuks ka minu erialaga. Nii saigi otsustatud sõita Solveeniasse Maribori transporditeemalisele kursusele „Lets Take a Ride“.
Kuna EasyJet Eestist Sloveeniasse otselende ei tee, tuli minul ja Moonikal (teisel meie BESTi tüdrukul, kes sinna valiti) leida kõigepealt öömaja Berliinis. BESTi maailmas täiesti igapäevase väikese probleemikese, leida võõras linnas peavarju, aitas meil ära lahendada Sus. Ainsaks mureks jäi veel see, et kahjuks ei teadnud me, milline see Sus’i sõber välja näeb. Nii oligi siis, et Berliini lennujaama jõudes küsisime kolmelt poistegrupilt, ega nad juhuslikult Eestist mingeid tüdrukuid ei oota :) Häbelikud Saksa poisid ära hirmutanud, jõudis väikese hilinemisega lennujaama ka meie võõrustaja Monty, kes meid siis vapralt kell 12 öösel enda juurde toimetas. Monty juurde jõudes tundsime end küll juba naca väsinuna, kuid siiski otsustasime kasutada võimalust teha üks meeldejääv ekskursioon mööda öist Berliini. Lõpuks Monty juurde tagasi jõudes oli kell saanud 4 hommikul, mis tähendas muidugi karmi järgmist päeva, kuna äratus oli kokku lepitud juba kella 5ks.
Hommikul rõõmsalt kell 11.45 Ljubljanasse jõudes ei jaganud me ei oma unise peaga ei ööd ega mütsi. Õnneks vedas meil kohutavalt ning peahoonest välja astudes seisis ukse ees buss, mis viis otse rongijaama. Rongijaama jõudes vedas meil jällegi, sest selgus, et järgmine rong väljub 10 min pärst. Piletid rongile ostetud hakkasime rõõmsalt perrooni poole jalutama, kuni 2 min enne väljumist märkasime, et vist nagu ei jõuagi, sest oodatud peatust veel ei paistagi. Oma suurepärase avastuse teinud hakkasime sammu lisama, kuni lõpuks meil lausa supper hästi vedas ning juba liikuma hakanud rongile vaguni saatsja poolt peale tõmmati.
Sihtpunkti jõudes jagati meile kätte toad ning welcomepakid. Ühikas, kus elasime polnud küll kõige uuem, kuid see eest oli ta korralik ning ka naabrid väga viisakad. Sellest hetkest edasi ma kahjuks rohkem sündmuste kronoloogilist jada ei mäleta. Meenuvad vaid mõned konkreetsed juhtumid ning palju segaseid emotsioonse, sest nüüd, kui kursus on läbi, on kõige seal läbi elatud positiivsusega segunenud ka lahkumiskurbus.
Mõned meeldejäävamad seigad siiski uudishimulikele:
Maribor on väga ilus linn. Linna keskelt läheb läbi jõgi, mille ääres veetsime ka ühe õhtu, kus toimus meie Folgi sarnane üritus, kuid rahvamassi oli veel rohkem ning kõike sai kuulata tasuta. Sinna samma oli meile ka õhtusöögiks kohad reserveeritud. See oli tõesti super, sest me saime süüa piiramatus koguses grill liha, juua õlut (alko on neil odavam, kui meil) ning kuulata rütmikat folkmuusikat.
Ka ühel teisel õhtul läksime me linna ööelu nautima. Külastasime üht väikest klubi, mis on küll meie Nimeta baari sarnane, kuid õhtu naelaks jäi see, kuidas Eesti tüdrukud peo tequiladega käima tõmbasid ning lõpuks kõik rasvakriitide ja vildikatega klubi seina ja lakke sõnumeid kirjutasid.
Enamjaolt pidutsesime me siiski campuse diskoteegis. Ühel taolisel õhtul juhtus aga nii, et kui mina olin juba magama läinud, tormas Monika hüsteeriliselt tuppa ja teatas, et ta käekott ja muud asjad on ära varastatud. Natuke toas ringi tuulanud, otsustas Monika uuesti klubisse otsima minna. Monika lahkumise peale otsustasin mina, teades et tal võti olemas, ukse igaks juhuks lukku keerata, et keegi võõras nii moodi sisse ei lendaks, seleta siis, et vale tuba jne. Hommikul ärgates nägin, et olin toas ikka üksi, ust avades leidsin aga Monika kingad väga korralikult üksteise kõrvale panduna koridorist ukse tagant. Natuke hämmelduna pesema läinud, tuli vannituppa vastas koridoris elav tüdruk, näol veelgi suurem imestus. Nimelt olnud monika öösel pesu väel nende ukse taha ilmunud ning teatanud, et ta ei saa oma tuppa sisse. Selle peale oli ta nuianud seal toas elavate tüdrukute võtit, et sellega meie tuppa tulla. Läinud siis vaatama mis toimub, vaatas Monika väga süütute silmadega mulle ühe Rumeenia tüdruku voodist vastu ning ei saanud ise ka aru, kuidas ta sinna oli sattunud, sest enda mäletamist mööda oli ta magama minnes oma riided ilusti tooli leenile pannud, kingad ilusti voodi ette ning siis oma voodisse rahulikult magama läinud. Veidi ringi vaadates leidsime ka Monika riided üles, mis olid hoopis koridore ühendaval alal tõesti väga korralikult tooli leenile pandud. Vot sellised mälestused siis J
Aga jah lisaks pidutsemisele tegime ka muid lahedaid asju. Näiteks käisime nädalavahetusel mägedes raftingut tegemas, mingil päeval käisime linna siiamaan toimivas veinikeldris veini valmistusprotsessiga tuvumas ning loomulikult ka tegusteerimas, päeval peale loenguid mängisime õues võrku, kossu või jalkat, käisime kohalikus SPAs lõõgastumas jne.
Võib öelda, et Maribori kursus oli tõesti väga teguderohke ning inimesed, kes seal olid, olid lihtsalt nii võrd lahedad, et patt oleks olnud magada rohkem kui 4 tundi öö jooksul. Selle kõige tulemusena olime me lõpuks nii kurnatud, et rongiga Ljubljanasse tagasi sõites jäime nii sügavalt magama, et kui mingi hetk üles ärkasime, olid kõik inimesed juba lahkunud ning mööda vaguneid käis ringi juba korista. Ehmatusest üle saanud, tahtsime oma kohvritega maha minna, kud just siis, kui ukse juurde jõudsime hakkas rong liikuma, kuigi oli tegemist lõpppeatusega. Liikumise põhjus oli see, et peatusesse oli tulemas juba järgmine rong ning meie oma pidi eest ära manööverdama. Vot nii väsinud olime, aga õnneks lõppes kõik ikka õnnelikult ning peagi olime juba tagasi Berliinis, kust edasi päeva lõpuks Tallinnasse jõudsime.
Kursuste nimekirja vaadates teadsin, et ei taha minna kuhugi lähinaabrusesse, kuid kindlaid eelistusi polnud. Pealkirju lugedes jõudsin järeldusele, et tõenäoliselt on mul eeliseid, kui valin kursuse, mis haakuks ka minu erialaga. Nii saigi otsustatud sõita Solveeniasse Maribori transporditeemalisele kursusele „Lets Take a Ride“.
Kuna EasyJet Eestist Sloveeniasse otselende ei tee, tuli minul ja Moonikal (teisel meie BESTi tüdrukul, kes sinna valiti) leida kõigepealt öömaja Berliinis. BESTi maailmas täiesti igapäevase väikese probleemikese, leida võõras linnas peavarju, aitas meil ära lahendada Sus. Ainsaks mureks jäi veel see, et kahjuks ei teadnud me, milline see Sus’i sõber välja näeb. Nii oligi siis, et Berliini lennujaama jõudes küsisime kolmelt poistegrupilt, ega nad juhuslikult Eestist mingeid tüdrukuid ei oota :) Häbelikud Saksa poisid ära hirmutanud, jõudis väikese hilinemisega lennujaama ka meie võõrustaja Monty, kes meid siis vapralt kell 12 öösel enda juurde toimetas. Monty juurde jõudes tundsime end küll juba naca väsinuna, kuid siiski otsustasime kasutada võimalust teha üks meeldejääv ekskursioon mööda öist Berliini. Lõpuks Monty juurde tagasi jõudes oli kell saanud 4 hommikul, mis tähendas muidugi karmi järgmist päeva, kuna äratus oli kokku lepitud juba kella 5ks.
Hommikul rõõmsalt kell 11.45 Ljubljanasse jõudes ei jaganud me ei oma unise peaga ei ööd ega mütsi. Õnneks vedas meil kohutavalt ning peahoonest välja astudes seisis ukse ees buss, mis viis otse rongijaama. Rongijaama jõudes vedas meil jällegi, sest selgus, et järgmine rong väljub 10 min pärst. Piletid rongile ostetud hakkasime rõõmsalt perrooni poole jalutama, kuni 2 min enne väljumist märkasime, et vist nagu ei jõuagi, sest oodatud peatust veel ei paistagi. Oma suurepärase avastuse teinud hakkasime sammu lisama, kuni lõpuks meil lausa supper hästi vedas ning juba liikuma hakanud rongile vaguni saatsja poolt peale tõmmati.
Sihtpunkti jõudes jagati meile kätte toad ning welcomepakid. Ühikas, kus elasime polnud küll kõige uuem, kuid see eest oli ta korralik ning ka naabrid väga viisakad. Sellest hetkest edasi ma kahjuks rohkem sündmuste kronoloogilist jada ei mäleta. Meenuvad vaid mõned konkreetsed juhtumid ning palju segaseid emotsioonse, sest nüüd, kui kursus on läbi, on kõige seal läbi elatud positiivsusega segunenud ka lahkumiskurbus.
Mõned meeldejäävamad seigad siiski uudishimulikele:
Maribor on väga ilus linn. Linna keskelt läheb läbi jõgi, mille ääres veetsime ka ühe õhtu, kus toimus meie Folgi sarnane üritus, kuid rahvamassi oli veel rohkem ning kõike sai kuulata tasuta. Sinna samma oli meile ka õhtusöögiks kohad reserveeritud. See oli tõesti super, sest me saime süüa piiramatus koguses grill liha, juua õlut (alko on neil odavam, kui meil) ning kuulata rütmikat folkmuusikat.
Ka ühel teisel õhtul läksime me linna ööelu nautima. Külastasime üht väikest klubi, mis on küll meie Nimeta baari sarnane, kuid õhtu naelaks jäi see, kuidas Eesti tüdrukud peo tequiladega käima tõmbasid ning lõpuks kõik rasvakriitide ja vildikatega klubi seina ja lakke sõnumeid kirjutasid.
Enamjaolt pidutsesime me siiski campuse diskoteegis. Ühel taolisel õhtul juhtus aga nii, et kui mina olin juba magama läinud, tormas Monika hüsteeriliselt tuppa ja teatas, et ta käekott ja muud asjad on ära varastatud. Natuke toas ringi tuulanud, otsustas Monika uuesti klubisse otsima minna. Monika lahkumise peale otsustasin mina, teades et tal võti olemas, ukse igaks juhuks lukku keerata, et keegi võõras nii moodi sisse ei lendaks, seleta siis, et vale tuba jne. Hommikul ärgates nägin, et olin toas ikka üksi, ust avades leidsin aga Monika kingad väga korralikult üksteise kõrvale panduna koridorist ukse tagant. Natuke hämmelduna pesema läinud, tuli vannituppa vastas koridoris elav tüdruk, näol veelgi suurem imestus. Nimelt olnud monika öösel pesu väel nende ukse taha ilmunud ning teatanud, et ta ei saa oma tuppa sisse. Selle peale oli ta nuianud seal toas elavate tüdrukute võtit, et sellega meie tuppa tulla. Läinud siis vaatama mis toimub, vaatas Monika väga süütute silmadega mulle ühe Rumeenia tüdruku voodist vastu ning ei saanud ise ka aru, kuidas ta sinna oli sattunud, sest enda mäletamist mööda oli ta magama minnes oma riided ilusti tooli leenile pannud, kingad ilusti voodi ette ning siis oma voodisse rahulikult magama läinud. Veidi ringi vaadates leidsime ka Monika riided üles, mis olid hoopis koridore ühendaval alal tõesti väga korralikult tooli leenile pandud. Vot sellised mälestused siis J
Aga jah lisaks pidutsemisele tegime ka muid lahedaid asju. Näiteks käisime nädalavahetusel mägedes raftingut tegemas, mingil päeval käisime linna siiamaan toimivas veinikeldris veini valmistusprotsessiga tuvumas ning loomulikult ka tegusteerimas, päeval peale loenguid mängisime õues võrku, kossu või jalkat, käisime kohalikus SPAs lõõgastumas jne.
Võib öelda, et Maribori kursus oli tõesti väga teguderohke ning inimesed, kes seal olid, olid lihtsalt nii võrd lahedad, et patt oleks olnud magada rohkem kui 4 tundi öö jooksul. Selle kõige tulemusena olime me lõpuks nii kurnatud, et rongiga Ljubljanasse tagasi sõites jäime nii sügavalt magama, et kui mingi hetk üles ärkasime, olid kõik inimesed juba lahkunud ning mööda vaguneid käis ringi juba korista. Ehmatusest üle saanud, tahtsime oma kohvritega maha minna, kud just siis, kui ukse juurde jõudsime hakkas rong liikuma, kuigi oli tegemist lõpppeatusega. Liikumise põhjus oli see, et peatusesse oli tulemas juba järgmine rong ning meie oma pidi eest ära manööverdama. Vot nii väsinud olime, aga õnneks lõppes kõik ikka õnnelikult ning peagi olime juba tagasi Berliinis, kust edasi päeva lõpuks Tallinnasse jõudsime.
